Kui lugeja kirjutab, siis kirjutajad loevad
Ma ütlen teile, tegelikult oli kriitika kirjutamine väga sarnane aktistuudiumiga. Üks graafika kateedri stampmodelle, hiliskeskealine striptiisitar, suurepärane modell, võttis alati joonelt sellise poosi, mis oli ühtaegu ilmekas mitme nurga alt ning püsis siis liikumatult tunni lõpuni. Aga ta vahendas meile aeg-ajalt ka oma noori kolleege poseerima. Ma ei usu, et nad meil majanduslikel põhjustel poseerimas käisid. Pigem, ma oletan, motiveeris striptiisitare romantiline ettekujutus modelli-kunstniku suhtest. Ma oletan et neil oli asjast umbes järgmine ettekujutus: looja vaatleb enda ees seisvat ilu, ning jäädvustab selle siis paberile. Kui naiivne! Tegelikult käivad asjad hoopis teisiti. Looja ees on esmalt paber. Ja alles siis modell. Kõigepealt representatsioon ja alles siis objekt. Sest autor ei ole lummatud poseerivast modellist. Ei. autor on lummatud oma paberile tekkivast kujutisest.
Mäletan, kuidas mind ärritasid modellid, kes tegid pause, sirutasid jalgu, ringutasid, kõverdasid selga, üritasid suhelda. Ma ütlen teile, mõni ei pidanud isegi paljuks tulla päkkade patsudes patseerima joonistuspukkide vahele, kummarduda minu ja minu joonistuse vahele (!) ning hüüatada “Ooooi, eto krasiivo”. See oli neist rumal ja taktitu.Anonüümne Autor (nimed muudetud).
*
Kriitika kriitikat III Artishoki Biennaalile
Müürileht, detsember
5 lk