Margolin ise Eestis
Margus Tamm: Sa rääkisid oma loengus, kuidas on tekkinud vajadus kirjutada disainiajalugu, mis ei oleks lihtsalt „kogum kauneid esemeid“, vaid käsitleks disaini kui iseseisvat, oma sisemise loogikaga diskursust.
Victor Margolin: Ma arvan, et graafilises disainis toimub see, mis on juba juhtunud näiteks arhitektuuris, st on tekkinud suur huvi luua teatav üldine teoreetiline alus. Põhimõtteliselt seisneb uus lähenemine selles, et graafilist disaini ei käsitleta enam mingit sorti kommertsliku kunstina, vaid seda üritatakse mõista kui iseseisvat ja komplitseeritud kommunikatsioonivormi. Lahtine on aga küsimus, milliste teooriate kaudu siis läheneda graafilisele disainile. Mõistagi on uuritud graafilist disaini, eriti logosid ja tüpograafiat, semiootikast lähtudes. Teine oluline teoreetiline lähtepunkt on kirjandusteooria, selle kaudu on käsitletud näiteks plakatikunsti. Muidugi ka kunstiteooria, kommunikatsiooniteooria... Juba 80ndatel lõi Hanno Ehses graafilise disaini retoorikateooria. Võtame näiteks šveitsi tüpograafia. Varem öeldi, et see on neutraalne, aga nüüd me teame, et mitte miski pole neutraalne. Šveitsi tüpograa a pole universaalne, see on väga kindlast kultuurikontekstist lähtuv vorm info edastamiseks. Ja see on väga suur muutus: loobumine ideest, et on olemas mingi universaalne hea disain, ja mõistmine, et kogu graafiline disain põhineb teataval retoorilisel argumentatsioonil. Aga millest need argumendid lähtuma peaksid, on, nagu ütlesin, vähemalt esialgu lahtine.
*
Intervjuu maailma ühe autoriteetseima disainiajaloolase prof Victor Margoliniga.
Avaldatud: artishok.blogspot.com
3 lk