Taktikaline meedia: ei hea ega halb, vaid vajalik
“Taktikaline meedia” on erinevate kriitiliste kultuuripraktikate koondnimetus – sarnaseid nähtusi tähistavad mõisted on ka “postaktivism”, “artivism”, “neo-situatsionism”, “kultuuritõkestus” ning värskeim, 2004. aastal Nato Thompsoni välja pakutud “interventsionism”. Taktikalise meedia praktiseerijad tegutsevad peamiselt avalikus ruumis, töötavad kollektiivselt, püsivatele taiestele eelistatakse ajutisi objekte ning lühiajalisi aktsioone, spetsialisti professionaalsusele amatööri paindlikkust. Autoripositsioonile pretendeerimise asemel jäädakse tihti anonüümseks, kasutatakse pseudonüüme või esinetakse rohkem või vähem fiktiivsete organisatsioonide sildi all. Silmapaistvaim omadus, mis eristab taktikalist meediat varasematest opositsioonikultuuri liikumistest, on see, et taktikalise meedia jaoks pole olemas sobilikke või mittesobilikke väljendusvahendeid, on vaid tõhusad või mittetõhusad. See tähendab, et vastandudes mainstream-kultuurile, kasutab taktikaline meedia meelsasti samu vahendeid, meediakanaleid ja -pindu ning visuaalseid koode, mis on omased sellelesamale peavoolukultuurile. See ongi taktikalise meedia “taktika”.
*
KUNST.EE 2009/1
7 lk